Kellade ja kellade 100-aastase ajaloo (Hiina vanaaegse kella tööriista) mõistmiseks kulub mõni minut Clepsydra, mida ei kasutata mitte ainult iidses Hiinas, vaid ka iidse Egiptuse, iidse Babülooni ja teiste iidsetest tsivilisatsioonidest.
Ajalooaja näitus ulatub tagasi iidsetesse aegadesse. Sellest lähtuvalt liigume edasi 13 miljardit aastat tagasi, mil kogu universum just moodustub, ja miljardeid aastaid hiljem on meie päikesesüsteem, mida me ei suuda ilma elada, tolmu ja gaasi moodustumist kosmosest. Tõeliste inimeste tekkimine oli enamus teadlaste arvates 200 000 aastat tagasi. Sellest ajast alates on meie esivanemad otsinud mõnda ellujäämisvõimet.
Sel ajal olid inimesed lihtsalt kiskjad. Neil ei olnud aega, minevikku ega tulevikku. Kuid kui inimesed liiguvad elades gruppides üksi elama, hakkasid nende identiteedid minema röövküünest tootjatele. Samal ajal hakkasid inimesed vahetama kaupu või teadmisi. Nad saavad aeglaselt tunda aega ja mõistavad järk-järgult, et kaupade ja teadmiste vahetus on aja lahutamatusest lahus.
Ajaloo kõige olulisem sündmus inimajalgus leidis aset 2400 eKr. Mesopotamiaanid kujutasid ettekujutusseadet, mis mõõta kaugust ja aega, nagu me mõõdume nüüd nurki või aega kuueteistkümnendsüsteemis. Sel ajal arvutaksid inimesed päeva ja öö aja järgi päikesevalguse, vee ja tulega ning registreeriksid nende muutuste kohaselt oluliste sündmuste vahelise intervalli. Pärast neid ka iidsed egiptlased ja iidsed kreeklased seadsid ka oma mõõtesüsteemi aja osas, tehes kindlat panust ajaloo mõistmise protsessi.
Suur osa aja uurimisest oli siiani keskendunud astronoomiale, kes kujutasid päikese teed läbi taeva. Aristoteles mainitud mehaanilise arengu teoorias mainisid inimesed, et 4. sajandil eKr hakkasid mehaanilisi seadmeid tegema ja neid teabe hankimiseks kasutama. Näiteks antikythera seadet tehti umbes 140 eKr. Ning see võib arvutada ja näidata päikese ja kuu liikumist.
Kuid astronoomiaalaste teadmiste ja tehnoloogia kogumine, mis muudab inimesed päeva, kuu või kvartali tsüklist teadlikumaks. Nad hakkasid tegema aja mõõtmise seadmeid, nagu päikesekellad, mis põhinevad päikese asukohal taevas. Esialgse päikesekellaga oli ainult üks osuti, mis kinnitati vertikaalselt horisontaalsel pinnal. Hiljem arenesid päikese käes järk-järgult kujuks fikseeritud käte ja ketta pinnaga, mis võimaldas inimestel mõõta aega selgemalt ja täpsemalt.
Lisaks oli iidsetest kreeklastelt leiutatud taevase observatooriumi jaoks sel ajal kõige keerukam ja täpsem ajaarvutusvahend. See oli sarnane astroloogiaga ja oli populaarne muistses islamis. See suudab teatud ajahetkel kuvada tähtedevahelise mustri ja arvutada, kui kaua kulub planeedil konkreetse laiuskraadi läbimine.
2. Kellade (14.-16. Sajandi) esmakordsel välimendil elavast metallist kvartsist seinakell [/ caption]
18. augusti keskpaigas kellade valmistaja
14. sajandil ilmus kell. Igal linnas peeti maksma, et panna kella oma kirikusse või muudesse olulistesse ehitistesse. Tol ajal oli kell võim, jõukuse ja isegi küla tsivilisatsiooni sümbol, mis mitte ainult ei lubanud käsitöölistel pühendada rohkem energiat ja entusiasmi kella kujundamisel ja arendamisel, vaid veendles ka rikkalikke kohalikke inimesi, et see on nende privileeg on kasutada aja tööriistu. Kuna mehaanilised osad kasvasid väiksemaks, siis tegid need ka kellade suured kaljurõngad, mis andis rikastele võimaluse neid oma kodudesse paigaldada, mis oli siis privileeg, mida kasutati väga vähesel arvul inimestel. Umbes 1410. aastal vähendas Itaalia arhitekt Filippo Brunelleschi ühe riigi seinakellade massi ja kasutas selle kevadel.
Nagu me nüüd seda nimetame, on "watch" algselt koosnenud köiest või kettast, mis oli haavatud inimeste kaelade ümber või asetatud nende kätele. Umbes 1510. aastal olid need esialgsed lauad väga kujutlusvõimelised ja enamik neist oli peamistest elementidest kujutatud laua välisküljel loomade ja taimede mustritega või muude geomeetriliste kujutistega. Lisaks ilmuvad ka mõningad "täiustatud tabeleid" koos kursoriga, mis näitavad tunde, ja need tabelid kasutavad suurt hulka kalliskive, et neid kaunistada, rohkem mängivad dekoratiivset rolli. Ja see ülemäärane ornament on tõepoolest varjata tabelitehnoloogia eri puudusi sel ajal.
Aastal 1657 alustas kellade areng ajaloolist pööret. Hollandi Christiaan Huygens jätkas Galileo varajast tööd, seades pendli kella sisse, mis parandas oluliselt selle täpsust. 1675. aastal leiutas huygens spiraaltsükloiidi, mis vähendas viga 45 minutit päevas vaid paariks minutiks. Selline edu on kella põhifunktsioon, tegelikult nõuab see pikaajalist teadmiste kogumist ja mõningaid keerukaid tööriistu. Nendest aspektidest lähtudes on kellade täpsus kiiresti paranenud. Sellest ajast alates on minutite käsi ja teine käsi ka valikusse sisse viidud ning kaardipärasüsteem on Ühendkuningriigis töötanud kellasseppade poolt.
Sel moel on kell originaalis ainult dekoratsiooniks, kuni aeg on ka teataval määral täpsus. Kuid samal ajal ei ole hologorilise kujunduse areng kunagi peatuda. 1632. aastal ilmus emaleri kasutamine kellatöötlejatele esmakordselt Genfi linnas, mille on välja töötanud prantslane Jean Toutin. Genfis oli sel ajal koduks paljudele kunstnikele, kes näitasid ka oma peenet värvimisoskust paljudel taskukelladel. See stiil ei mõjutanud mitte ainult Euroopat, vaid ka Hiina kellade esteetika loobus järk-järgult originaalsest lihtsast stiilis ja pöördus suurepäraste emaileerimisvõtete poole. Enameelprotsessiga kaasnevad tehnilised uuendused ja tehniline parendamine. 18. sajandi lõpul sai emaljakindlus kadestatuks.
18. sajandi keskel ja lõpus tekkis Euroopa tööstusrevolutsioon, kui Euroopa kapitalistlik masinatööstus hakkas asendama käsitsi tehnoloogial põhinevat käsitööndust. See suurendas oluliselt kellakootjate efektiivsust ning selle aja jooksul tekkisid paljud kelööjad, mis mitte ainult ei tõstnud kellamehhanismide arengut kaasaegsematesse standarditesse, vaid suurendas liikumise tootmisviisi mehhaniseerimist ja standardimist.
1907. aastal kujundas jji maailma kõige õhukesemat taskuhajutlust, mille paksus oli 1,38 mm
Eespool on öeldud, et tööstusrevolutsioon edendas märkimisväärselt kellade standardiseeritud tootmist ning mitmed uued funktsioonid ja disainilahendused ilmusid ja arenesid selle aja jooksul suurel määral.
16. sajandisse oli palju kellasseppasid, kes ühendasid ringidega käekellad. Nagu eespool mainitud, oli see disain ka tugevasti kaunistatud, selleks et korvata kellade ebatäpsust sel ajal. 19. sajandi keskpaigaks olid taas ülimalt õhukesed ja miniatarvikud käekellad, kuid tänu tehnoloogilistele uuendustele olid sellised ülikondad või miniatoodavad kellad täpselt täpsed. Ultra-õhukesed liigutused olid üldiselt vähem kui 1,5 mm paksused ja neid oleks kerge paigutada mündile.
Tõeline ajamõõtja jõudis 1. septembril 1821, kui Nicolas Mathieu Rieussec tõi esmakordselt esikatsel jalakäijaks "kasutatud kronograafi" ning uuenduslik leiutis tutvustas 15. oktoobril 1821 Pariisis toimuvat kuninglikku teaduslikku sümpoosioni. Järgmisel aastal patentis Nicolas oma leiutise, mida ta ütles, et mõõta "vahemaid läbinud taimerid või mõõdikud". Hiljem parandas kellatööstus ajastusfunktsiooni järk-järgult. Esiteks lisati mõned lihtsad mehaanilised disainielemendid ning lisati ka hetkelist hüpata ja tagasikäigu funktsioone. Esiteks lisati 12-tunnine ajastusfunktsioon ja siis järk-järgult töötati välja 24-tunnine ajastusfunktsioon. Neid kellasid kasutasid astronoomid, sõdurid ja arstid. Ja aja funktsioonide ilmumine on kahtlemata tehnoloogilise revolutsiooni tulemus.
Lisaks on hakatud rakendama rohkem ja rohkem funktsioone kelladele, nagu müra, lihtne kalender, kuufaas, universaalne aeg jne. Neid funktsioone rakendatakse vastavalt poolinstrumentide või täielikult tööstusliku tootmise režiimile. Need lihtsad funktsioonid ka kalendrisse, kalendrisse, hooratastena, tabeli suurusest hiljem, et seda ette näha.
Kellad sai populaarseks 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Kella alguses oli 16. sajandil, kui kuninganna Elizabeth ma sain kätte ajastatud kingituse, mida oleks võinud kinni hoida. Kuni 20. sajandi lõpuni ei ilmunud käekellast randmel. Kell oli kõigepealt kootud kangast rihmadest ja seejärel kaunistatud käevõrudega. Need käevõru ajakirjutusvahendeid saab ka eemaldada ja asetada ümber kaela alatisega kaunistamiseks. Kuid seda uut tüüpi kandmist ei võta vastu paljud ajakirjanikud. Kuna watch on tegelikult dekoratiivne ja see on suunatud ainult naistele.
Naiste elustiilide paranemisel üha rohkem inimesi soovib sporti osaleda ja autosid hakata hakkama. Keelelisi aktsepteerivad ka mehed. Eriti pärast esimese maailmasõja puhkemist hakkasid sõdurid kandma kellasid, mõtlesid, et neid on praktilisem kandma kui taskukellad, mis viis kellade edasise arendamiseni.
Pärast kahte maailmameistrivõistlusi kujundasid kellassepad, nagu näiteks veekindlad, automaatsed mähised ja sukeldumised, kellad. Rolex auster on esimene kell, mis on veekindel nii korpuse kui ka krooniga. Kell jälgis maailma tähelepanu 1927. aastal, kui Briti naissoost ujuk Mercedes Gleitze sõitis üle inglise kanali ja ajalehed teatasid juhtumitest.
Peegli purunemiseks kellade paremaks kaitsmiseks lõi integreerijad Reversot 1931. aastal ja kasutas seda polo jaoks. Samal aastal loodi ka anorgaanilist mineraalklaasi ja sünteetilist safiirklaasi ning sellist klaasi ei ole ainult hea läbilaskvus, kuid ka kriimustusi ei purune. Sellel perioodil oli šokkide imendumisega seotud leiutis 1933. aastal kellade amortisaator, mis tagab, et kella liikumise mehhaaniline käitumine püsib kella raputamisel stabiilsena.
Selle aja jooksul oli kellade disain kergem ja ametlikum. Nii ümmargused kui ka ruudukujulised lauad hakkavad bändiga ühendama. Daamid vaadata järk-järgult arendada mõiste daamid vaadata ja ehted vaadata selle aja jooksul. Nende funktsionaalsete kellade projekteerimisnõuete täiustamisel olid sellised kaubamärgid nagu Abby, jgi, earl ja vacheron vacheron silmapaistvad esindajad ultra-õhukesest formaalsest kellast.
1955. aastal töötas Louis Essen esmakordselt aatomikell, mida saaks manipuleerida Cesiumi elementidega. Leelismetall tagab mitte ainult suure täpsuse, vaid ka stabiilse funktsiooni. Kaasaegsed aatomi kellad võivad olla sama täpsed kui üks teine iga kolme miljoni aasta tagant. Edasi kasutatakse ka aatomkellade (nt vesinik ja rubiin) kasutatavate elementide arendamiseks. See tuleneb ka aatomkellade kõrgest täpsusest, astronoomia, navigatsiooni, kosmoselahenduse ja muude kindlate tagatiste aspektide osas.
Iv. Kvartskellade väljakutse ja mehhaanilise kella pöördrünnak (1920-2000)
Esimene Swatch ilmus Ameerika Ühendriikides 1982. aastal ja ametlikult käivitati Zürichis, Šveitsis, järgmise aasta 1. märtsil.
1. Kvarts elektroonilise kelli välimus
Kvartsmetallist valguspea [/ caption]
Esimene maailmas registreeritud elektrooniline taskuarvesti ilmus Prantsusmaal 1924. aastal, tuginedes Huguenardi ja Bonneuili uurimustele. Kuid taskukell aku oli liiga suur, et see sobiks korpuse sees, ja ainult 1940. aastatel tegi väikesed patareid elektroonilise kellaga midagi väärt. Aastal 1953 taotles patendi baoluhua insener Max Hetzel patenti, mis asendas traditsioonilise pööramismehhanismi koos hääletahvliga, mis parandas tunduvalt kella täpsust.
Umbes 1960. aastaks valmistati ja müüdi elektroonilist kellad suures koguses. 1970. aastal asutas Šveitsi elektrooniline kellakeskus mitmeid kvartskelladega seotud mudeleid ja viinud need turule. Praegu olid Šveitsi elektroonilised kellad Aasia elektrooniliste kelladega võrreldes märkimisväärselt ebasoodsamas olukorras.
1960. aastate lõpul olid kvartskellad enam kui lihtsalt ajastusseadmed. Täpsuse tagamiseks lisasid disainerid turul võitmiseks elektrooniliste kellade keerukaid funktsioone, nagu näiteks kalender ja kellaaeg. Lisaks sellele lisatakse muid funktsioone, mis tunduvad kellaga mitteseotud, näiteks kalkulaatorid, salvestused, telefonikõned ja kaugjuhtimine. Selle aja jooksul oli kvartskriisist tingitud elektrooniliste kvartskellade kiire tõus maailmaturul.
2. Mehaanilise kella tagurpidi
Enamiku mehaaniliste kellade jaoks on täpsus tõesti üsna piiratud. Kuigi kvartskellad reklaamivad alati täpsust, keskenduvad traditsioonilised mehaanilised kellad keerukatele funktsioonidele. 19. sajandi taskuhäälse disaini abil hakkab üha rohkem mehaanilisi kellasid lisama keerukamaid funktsioone, nagu kiirkäppade kellad, kuu-kalendrilised kellad ja käigukellad, säilitades samas esialgse täpsuse. Vahepeal lisab kella disainer igale inimesele personaalse elemendi, et näidata tema isikupära.